Imiteerivad ja akrobaatilised tantsud

Ei saa öelda, et oleksin viimasel liiga palju Eesti asja ajanud, aga proovin nüüd postitada oma viimase aja leiud ja mõtted Eesti tantsude teemal. Kohe hakkasid mind huvitama akrobaatilised tantsud, mida mitmel pool mainitakse (enamasti ühendis imiteerivad ja akrobaatilised tantsud):

Tantsude iseloom

     Eesti rahvatantsu on peetud kollektiivseks, vaoshoituks ja väärikaks, kusjuures ei taotleta välist efekti. Tantsudes puuduvad suured hüpped, käte-jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus. Keha hoitakse tavaliselt otse ning seda ei liigutata puusadest, nagu on tavaline mitmetes tänapäeva tantsudes. Käsi ei tõsteta tavaliselt puusadest kõrgemale, tundmatud on erilist graatsiat ja painduvust rõhutavad liigutused nagu pöiasirutus, sügav painutus või kõrge jalatõste.
     Liigutused on lihtsad ja loomulikud ega nõua erilist harjutamist. Võistutantsumoment pole rõhutatud. Erandiks on siin akrobaatilised ja imiteerivad tantsud, mida esitati enamasti üksi (või paari-kolmekaupa) ning mis olid haaravaks vaatemänguks.

http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rt_rahvatants_ja_tantsupidu/Eesti-tantsu-iseloom-ja-muusika/Pealkirjata-lehekulg

ja veel:

Akrobaatilised tantsud

Teada on mängulised ja akrobaatilised tantsud, milles sooritatakse hüppelisi liigutusi kepi või teiba abil. Peamiselt on need meeste tantsud, nagu Tokitants (Mulgimaalt), Varvatants, Kandali. Sageli sisaldavad akrobaatilised tantsud ka imiteerimist, näiteks Mustlase sindlilõikamine. Nimetatud tantsud on Lõuna-Eesti päritoluga. Naised on tantsinud üle-eestiliselt tuntud Ristpulkade tantsu.
http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rt_rahvatants_ja_tantsupidu/rt_m6iste/rt_vanemad/Akrobaatilised-tantsud

ja veel:

Üks rahvatantsude vanemaid ja algupärasemaid rühmi on imiteerivad ja akrobaatilised tantsud. Nagu nimigi ütleb, aimatakse nendes tantsudes liigutustega järele mõnd looma, lindu, tegevust või olukorda. Loomanimeliste tantsude kohta on ka enim alust arvata, et need võisid algselt omada rituaalset tähendust, mille nad küll 19.sajandiks olid kaotanud ja muutunud naljategemiseks. Sama võib öelda ka mitmesuguseid töid jäljendavate tantsude kohta. Enne lõplikku moestminekut taandusid imiteerivad ja akrobaatilised tantsud tihtipeale laste tantsuvarasse. Seda juhtub rahvaloomingu vormide “kulumisega” – vanad tantsud-mängud kõlbavad, kuni neid mäletatakse, veel vaid laste lõbustamiseks. (Mustlane, kiitsakas, kaarassiim, ristpulkadetants, pulgatants, jommitants, kivikasukas)

http://www.leigarid.ee/yld/rahvatants.html

ja veel:

Väga ürgsed on ilmselt imiteerivad ja akrobaatilised tantsud, esitatud üksi või kahe-kolmekaupa. Need sisaldavad mitmeid maagilistele sigivustantsudele iseloomulikke jooni. Selliseid tantse tantsisid enamasti mehed omavahel, sageli “piduses olekus” siis, kui naised ja lapsed olid juba magama läinud. Mehed püüdsid oma liikumisega teiste tantsude peidetud erootikat jämedalt jäljendada. Näiteks kalduti groteski, tantsides ühel jalal hüpates ja teist tõrrel hoides. Seejuures ümber tõrre liikudes visati järk-järgult riideid seljast. Imiteeriv tants Targa rehealune, mida hiljem teatakse ainult naiste tantsuna, oli algselt meestetants.

http://www.epl.ee/news/melu/labajalavalss-on-eestlase-geenides.d?id=50929462

ja veel:

Üsna ehtsaid ja vanu akrobaatilisi tantse leidub Lõuna-Viljandimaal, kust need on "mulkide" koloniseerimisega kandunud ka Tartumaale.

Valimik Eesti rahvatantse. R. Põldmäe, H. Tampere, 1938. lk 31

Üks huvitav pilt samast raamatust lk 9, mida tekstis kahjuks ei kommenteerita, kuid näitab akrobaatikat:

Edasi lugedes leiame lk 38 (vt punast kasti):

Mängulist laadi omavad ka meie üksikud a k r o b a a t i l i s e d tantsud, milles sooritatakse enamasti hüppelisi liigutusi kepi või teiba abil. Vastavalt sooritamise raskusele ja riietuse erinõuetele on need kuulunud peamiselt m e e s t e t a n t s u d e hulka.

Kastiga ümbritsetud tekstile järgneb levinumate akrobaatiliste tantsude kirjeldus.

Toon need siin eraldi pildi- ja videomaterjaliga välja:

Ristpulkadetants (ristitants)

Leigarid

Tokitants (pulgatants)
Tantsurõõm/Lustiline

Varvatants (teibatants, kepitants, kandal)

Kinksi Kratid

Savikoja venelane (mustlase sindlilõikamine)

Videot ei ole võtta, kirjelduste järgi pole kuigi akrobaatiline

K. Toropi raamatus Viron Vakka 105 Eesti Rahvatantsu on teibatants ja varvatants eristatud. Erinevus pole kuigi suur ning võimalik on võistutants - pillimees kiirendab mängu ning kaotab see, kes teiba pillab.

Esimesel Eesti meeste tantsupeol aastal 2006 olid esindatud pulgatants, varvatants (tantsiti paarides, vt Pilti) ja kandali (tantsiti neljastes gruppides, nagu Kinksi Kratid, aga koos hundiratastega).

Pilt

Viimasel ajal on raskemat akrobaatikat ja rahvatantsu hakanud siduma Viisuke:

Kokkuvõtteks nendin fakti, et Eesti akrobaatiline tants on akrobaatiline ainult jutumärkides - hundirattad ja saltod vanemates tantsudes puuduvad. Ometi on mõistlik teatavate uuenduste lisamine ilma traditsioone kaotamata nagu on tehtud kahel Meeste Tantupeol ja Viisukese poolt ning mõeldav oleks ka võistlusmomendi rõhutamine, et akrobaatilise rahvatantsu vastu tekiks suurem huvi.

Sissejuhatus

Olen hakanud huvi tundma Eesti vanemate pillide, muusika ja tantsude/mängude vastu. Mulle tundub, et see on loogiline tegevus arvestades, et olen olnud üsna lähedalt seotud võrreldava Brasiilia rahvaloomega, kuid pole samas iseenda ümber ringi vaadanud (kui mitte arvestada rahvatantsutunde lapsepõlves). Nüüd lõpuks siis vaatan - tahan oma silmaringi laiendada ja kaevata meie kultuuris.

Nimetaks seda oma teise identiteedipoole otsimiseks. Kes teavad minu seotusest capoeiraga (svencapoeira.blogspot.com ja capoeiragem.ee), oskavad ehk juba arvata, et teen seda piisava põhjalikkusega.

Mu esialgne hüpotees on selline, et meie folklooris (kutsun selle nimetusega laule, pillimängu ja tantse/mänge) on olemas midagi sama sisukat nagu Brasiilia sambas või capoeiras (PS samba on mõjutanud ja mõjutab capoeirat siiani). 

Lihtne oleks öelda, et otsitavaks on kaerajaan ja jätta asi sinnapaika. Hea meelega leiaksin, et kaerajaani on juba uuritud, selle kohta on avaldatud raamatuid ja tehakse kodulehti nagu capoeira puhul. Ilmselgelt ma loodan kaerajaanist liiga palju.. Võibolla on vana eesti tants hoopis midagi muud?

Kas jauram on otsitav (ja ainuke) vana eesti pill? Milliseid võimalusi pakub selle mängimine?

Millised laulud saadavad tantse/mänge? Millest need räägivad?

Paistab ilmselt välja, et mu lähtepunktiks on võõramaine tegevus ning seeläbi teen võibolla meie kultuurile liiga, oodates talt liiga palju. Aga eks aeg näitab.

Üks hea allikas Eesti pillikultuuri uurimise alustamiseks on Jaurami-nimelise ansambli raamat (millest tuleb varsti rohkem juttu):