Olen hakanud huvi tundma Eesti vanemate pillide, muusika ja tantsude/mängude vastu. Mulle tundub, et see on loogiline tegevus arvestades, et olen olnud üsna lähedalt seotud võrreldava Brasiilia rahvaloomega, kuid pole samas iseenda ümber ringi vaadanud (kui mitte arvestada rahvatantsutunde lapsepõlves). Nüüd lõpuks siis vaatan - tahan oma silmaringi laiendada ja kaevata meie kultuuris.
Nimetaks seda oma teise identiteedipoole otsimiseks. Kes teavad minu seotusest capoeiraga (svencapoeira.blogspot.com ja capoeiragem.ee), oskavad ehk juba arvata, et teen seda piisava põhjalikkusega.
Mu esialgne hüpotees on selline, et meie folklooris (kutsun selle nimetusega laule, pillimängu ja tantse/mänge) on olemas midagi sama sisukat nagu Brasiilia sambas või capoeiras (PS samba on mõjutanud ja mõjutab capoeirat siiani).
Lihtne oleks öelda, et otsitavaks on kaerajaan ja jätta asi sinnapaika. Hea meelega leiaksin, et kaerajaani on juba uuritud, selle kohta on avaldatud raamatuid ja tehakse kodulehti nagu capoeira puhul. Ilmselgelt ma loodan kaerajaanist liiga palju.. Võibolla on vana eesti tants hoopis midagi muud?
Kas jauram on otsitav (ja ainuke) vana eesti pill? Milliseid võimalusi pakub selle mängimine?
Millised laulud saadavad tantse/mänge? Millest need räägivad?
Paistab ilmselt välja, et mu lähtepunktiks on võõramaine tegevus ning seeläbi teen võibolla meie kultuurile liiga, oodates talt liiga palju. Aga eks aeg näitab.
Üks hea allikas Eesti pillikultuuri uurimise alustamiseks on Jaurami-nimelise ansambli raamat (millest tuleb varsti rohkem juttu):
0 kommentaari:
Postita kommentaar